Humanistliku kristluse manifest

"Tänapäeva kirik aga viib meid tagasi muinasaega,mida saab võtta vaid kui musiaalset väärtust."

Ka mina olen seda meelt, et kirik kui pühakoda ei peaks olema eeskätt museaalne või kultuurilooline väärtus (nagu ta Eesti avalikkuse silmis enamasti on). Luterlasena pean õigeks ka põhimõtet "ecclesia semper reformanda est" ehk siis seda, et kirik peab püsivalt uuenema. Kuid kas seda saavutatakse "tänapäevasuse" ja demokraatia rõhutamisega, nagu manifestis nõutakse? Lutheri jaoks tähendas "semper reformanda" põhimõte tagasipöördumist Jumala Sõna juurde, mitte uute tõlgenduste ja "avastuste" juurutamist. Kirik on elav osadus, kus usklikke valitseb ja lohutab Jumala Sõna ja kus sakramentide abil vahendatakse osasaamist Kristuse valmistatud päästest. See osaduskond elab Püha Vaimus, kes tegutseb nii Sõna kui sakramentide kaudu (Väike Katekismus).

Mida annavad kirikule "avatus" ja kõik need muud toredad asjad, mida manifesteerijad nõuavad? Need on poliitilised loosungid, mille varjus üritavad erinevad huvigrupid oma asja ajada - täpselt nii, nagu ühiskonnas laiemalt. Allakirjutanute seas on sotsiaaldemokraate või üldse vasakpoolse mõtteviisi kandjaid, moodsa võrdõiguslikkuse ja homoliikumise toetajaid, kes on lennult ära tabanud, millega manifesti näol on tegu. Neid ei huvita Kristus ja Tema igavene Kirik, vaid oma grupihuvid ja oma poliitiliste eelistuste või programmi edendamine. Nad tahavad vormida nii ühiskonda kui Kirikut oma näo järgi. Palun väga, tegutsegu poliitikas, veengu valijaid ausate meetoditega, kuid jätku Kirik rahule.

Sõnavabadusest. Kiriku ajaloos on alati olnud diskussiooni, on erinevaid vagaduslaade ja teoloogilisi koolkondi. See kõik on normaalne ja enamasti ülesehitav. EELK on täna oma suundmustelt ja vagaduslaadidelt kirjum kui kunagi varem - ja siis tulevad manifesti esitajad, kes nõuavad arvamuste paljusust! Tõsi, seni on üks teema, mis ei EELK-s ega teistes Eesti konfessioonides pole saavutanud toetust - see on heakskiit homosuhete viljelemisele. Kui king pigistab sealt, siis nii öeldagugi, nagu Postimehes tegi seda Nelli Kalikova. EELK-s võeti kirikukogul vastu altpoolt tulnud initsiatiivi korras sellekohane deklaratsioon, mis sai demokraatlikult valitud saadikute toetuse. Manifesti koostaja ei pea ilmselt seda deklaratiooni õigeks, kuid see on demokraatia. Millegipärast on paljudel inimestel jäänud mulje, et igat sorti "õiguslastele" sobib demokraatia ainult senikaua, kuni see nende huvides on. Võimule tulles - näiteks Rootsi kirikus - keelatakse kriitika ning eriarvamused surutakse maha karistuste abil. "Vihakõne" mõiste ja "foobi" tiitel on sallivuslaste suust kerge tulema, ja Euroopas on riike, kus nende poolt "vihakurjategijateks" tembeldatud inimestele mõistetakse reaalseid vanglakaristusi. Euroopas on sündimas on uus, "inimõigustel" ja "sallivusel" põhinev totalitaarne kord, mis oma absurdsuselt ületab ilmselt Nõukogu Liidu. Küllap läheb seegi sotsiaalne utoopia ajaloo prügikasti - ja võib-olla rutem, kui arvame - aga kurb on näha, et selle teenistuses on niipalju sulaseid ja ümmardajaid.