Humanistliku kristluse manifest

Üritaks siiski rahulikult edasi mõtiskleda.
Kas kunagi on olemas olnud võimuta ja hierarhiata kirikut? Kas saaks üldse teoreetiliseltki midagi taolist ette kujutada? Riistanist võib aru saada, sest baptism on “tagurpidi kirik” võimuga alt üles. Aga sealgi ei pääse võimust/juhtimisest, ning koguduse kompetents juhte määrata ning hoida ei pruugi praktikas paremini õnnestuda kui traditsioonilises “ülalt-alla-võimuga” kirikus. Võimu kuritarvitusi on olnud igal ajal ja igas süsteemis. – Ja siis? See ongi elu, elu argipäev, areneva ja kasvava kiriku või koguduse pidev protsess. Sama hästi võite Manifestiga täide ja kirpude vastu sõtta minna. Kes soovib, see proovib.
Oma raadiointervjuus sõnastas J. Lahe osavalt etteheite, nagu oleks Manifest kuidagi seotud tema isikliku kibestumisega, ümber umbes selliselt, et meid, rahuolematuid(!), on palju (rohkem). Leppigem selle teadmisega.
Küsiksin vastu, kes meist siis nii kangesti rahul on? Kes on need manifesteerijate silme läbi nähtud vaimsed rõhujad ja orjastajad EELK-s, kes justkui naudisklevad oma võimuküllust ja tunnevad mingit sadistlikku rõõmu vähemate vendade kiusamisest? Kas võimu ja vastutuse omamine on miski uusim pärispatt iseendast? Et olemegi nagu anekdoodi-eestlased, kel põrgukatla valvurit polegi vaja, kuna katlasolijad tõmbavad ise iga kõrgemaleronija katlasse tagasi? Mis ju väga demokraatlik muide.
Mina ei ole ka muide rahul. Päris paljude asjadega. Nii on küllap iga eestlase, iga luterlasega. Mida oskame teha oma isikliku frustratsiooniga? Kõige lihtsam on (kujuteldavale) vastasele pasunasse anda. Kas rusika, sõna või koguni mõttega, on pigem nüanss. Kuidas Jeesus Mäejutluses ütleski: kes venda vihkab, talle halba soovib, temast halba räägib, ongi (vaimne) vennatapja.
Andke andeks, teie oma Manifesti ümber kogunenud, kuid avatud, viisaka ja ülesehitava debati algatamiseks on teisigi mooduseid kui Manifesti löögisõnumi sisestamine peavoolumeediasse teravikuga EELK kui terviku vastu. See ei ole konstruktiivne, vaid destruktiivne algatus, objektiivselt võttes. Mõelge endist kui heatahtelistest kiriku-uuendajatest nii palju kui tahate.
PS: Ka mina olen kirikuvõimu kuritarvitust omal nahal tunda saanud, ega õigusta seda nähtust vähimalgi määral. Kuid siiski on võimalus praktiseerida ka tänapäevalgi igipõlist kristlikku käitumisviisi, mis mõnele teoloogile ehk liig arhailine tundub: kanda oma risti. Lihtsalt. Ja usaldada Jumalat. Lastes kasvada endas Vaimu viljadel, millest juttu Galaatia kirja lõpuosas 5. ptk:
“22Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,
headus, ustavus, 23tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.
24Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.
25Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!
26Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!”