Humanistliku kristluse manifest

Vikerraadios kõlab kell 14:30 Neeme Raua saade: New York´i vana raudteetammi ennistamine ühiskonna kasutusse. Ja seal kõlab ka ühe naise ütlemine, et eestlased kahtlevad endas liiga palju ja seega kahtlevad ka iseenda loodud ühiskonna toimes olla ühiskond.
See pole mitte ainult sümptomaatiline, vaid on kurvastavalt lammutuslik ka kristliku mõtlemise suhtes ühiskonna sidususse. Ma ei pea silmas vaid seda kustutamise maaniat (mis on omamoodi selgelt määratletud-tav hirm vastuväidete puudumise/oskamatuse pärast), vaid senine luterliku kiriku tegevusjoonis on lausa tsitaadi kujuline: tulge minu juurde, kes te...jne., millest omakorda tuleneb see tõrje, et: mina tulen siis, kui ... ja olemegi tagasi piiril(-s), kus ühiskond tunnetab uskmatusest vähem kahju tulenevat, kui pidevast noomimisest patu pärast.
Eelnev oli mitte "vihakõne", vaid otsing. Kirik (luteri ikka, sest manifest on luterliku tagapõhjaga) on kogu taastatud riigi ellu sekkunud (mis õudust äratav sõna!, aga siinkohal õige) ainult siis, kui on vaja demonstratsiooni. Ühiskond on nii mitmekülgne, et just praegu on selgelt puudu kiriku kui hiiglasliku pärandiga - siia kuulub loomulikult ja lahutamatult kirjapärand - osa ühiskonnast viha eemaldamiseks või vähemalt kordades vähendamiseks.
Miks enne tõin näiteks USA-st vana koleduse muutmise iluks, oli, et eestlaste väljaränne on samamoodi ilu otsing, mis siin - viha vallas - on lootusetuseks muutunud.
Kas kirikut peaks aitama? Jah, ainsa vastuväitega: kuskil ees oli protest gruppidesse jagamise vastu ja tahad või mitte, tuleb eraldi esile tõsta neist kaks, mis nõuavad eelistamist ja see pole ilmselgelt manifesti teema: rahvus ja sättumus. Kuna need oli ühes punktis koos, siis sealt saab alguse ka arvamuse kustutamise iha ja see on mõistetav - miks peaks mõni grupp olema võrdsem kui teine ja miks peaks miski omama suuremat tähelepanu kui miski teine.

Kuna seegi arvamus võib "kustuda" arvaruumist, siis püüan lõpetada nii neutraalselt: Eesti ja kogu muu ilm on võtnud poliitika vahendiks, millega nii väljendada omi arvamusi kui ka teostada arvamust teoks. Ainus, kes-mis sellest Eestis on kõrvale jäänud - on kirik. Ja kohe avaldub see ühiskonna sekulariseerumises ja teisalt nt. Kristlike Demokraatide ülinõrgas toetuses.
See tähendab, et suletud ring ei ole ilus, on hullem kui mahajäetud raudteetamm.