Humanistliku kristluse manifest

Vabandan väga, kui kedagi solvanud olen, kuid kinnitan, et solvamine pole selle manifesti eesmärk. Püüaks jätta solvumiste klaarimise isikliku suhtluse raamesse ja arutada ikka manifesti üle sisuliselt. Arvan, et teksti põhiautorina olen ma kohane seda tegema.
Veiko ja Enn ütlevad, et manifest üldistab. Jah, üldistab küll, aga see on manifesti formaat - see pole teaduslik uurimus või teoloogiline traktaat, kus saab iga väidet konkretiseerida ja lahti seletada. See peaks jääma järgnevate (nüüd alanud ja algavate arutelude teemaks).
Minu meelest tuleks alustada sellest, mis on selle manifesti peamine sõnum. Rahulolematus kiriku olukorraga ja kiriku ja ühiskonna suhetega, nõus, aga see pole kõik. Siin esitatakse üks nägemus kirikust, milline kirik olla võiks. Ja keskendutakse kirikule kui organisatsioonile. Minu jaoks on oluline teha vahet kiriku kui vaimuliku osaduskonna ja kiriku kui organisatsiooni vahel. Neil on kattuvused, kuid nad pole mu meelest üks ja sama asi. See üks püha kristlik kirik, millest räägivad usutunnistused, on minu jaoks ikka kirik kui vaimulik osaduskond, kui kõigi kristlaste kogu, mitte kirik kui organisatsioon. Viimane pole üks, sest pole ju ühte kirikuorganisatsiooni, vaid neid on palju. Ja mind häirib, kui sakraliseerima hakatakse organisatsiooni. Aga ma olen sellega kokku puutunud väga palju. Võib-olla on manifesti puudus see, et siin ei keskenduta sellele, mis teeb kirikust kiriku, mis on kirikule kõige olemuslikum ja ma arvan, et isegi Veiko ja Enn on minuga nõus, kui ma ütlen, et need on Sõna ja sakrament. Minu eesmärk ja ühegi allakirjutanu eesmärk pole ilmselt asendada spetsiifiliselt kristlikku sõnumit üldinimlike humanistlike väärtustega, kuid meid häirib, kui neid vastandatakse. Ma arvab, et need "üldinimlikud" väärtused juurduvad suuresti kristluses, on kristlik pärand.
Mina ei ole mingi teoreetik "kabinetiteoloog", vaid tegevvaimulik ja ma ei saa küll öelda, et teeksin oma tööd koguduse juures kuidagi kergemalt kui ülikoolis. Mulle meeldib väga see Ennu jutt, et kirikud peaksid sagedamini avatud olema ja ka ühe eelkirjutanu jutt, kes ütles, et me ei pea asendama kiriku põhiülesannet millegi muuga - küsimus on vaid selles, kuidas seda ülesannet tänapäeval täita, sest muutused, mis on võrreldes Piibli kirjutamise ajaga või isegi paari sajandiga ühiskonnas ja inimmõtlemises toimunud, pole minu jaoks vaid väline kuliss. Aga tähtsusetu pole ka see, kuidas me kirikut kui organisatsiooni näha tahama ja mina küll sooviksin organisatsioonimõtlemise muutumist. Ehk teiste sõnadega - kirikut kui organisatsiooni peaks tohtima võtta nagu iga teist organisastsiooni ja seepärast on siin sellised "ilmalikud" mõisted nagu demokraatia õigustatud. Demokraatia tähendab seaduste ja reeglite järgimist, aga need peavad olema ka selged. Kui vaatan seda, mis EELKs toimub, ei saa ma isegi aru, kas EELKl üldse on mingi ametlik õpetus (ühtsest) ma ei räägi, sest põhkiri räägib ainult õpetuse alustest. Neid peab tõlgendama ja siin algavadki probleemid. Kes otsustab, kelle tõlgendus on õige? Mina ei taha Veikot ega Ennu naeruvääristada, aga ütlen ära, et nägemus Piiblist ja kirikust, mida esindab AUS, pole mulle vastuvõetav. Ma taluks seda küll ühe võimaliku nägemusena, kuid praeguses EELKs jääb mulle aina enam mulje, et AUSi seisukohad ongi normatiivne "kiriku õpetus", mis tuleb vastuvaidlematult omaks võtta. Näiteks selline küsimus: Kas EELKs on lubatud ajalooline lähenemine Piiblile ja usutunnistuskirjadele? Ja kui viimane on lubatud, kas sellest tohib teha ka mingeid järeldusi "kiriku õpetuse" kohta? Nii palju täna. Aga olen valmis arutama edasi kõigiga - Veikoga, Ennuga, Illimariga, kui lepime kokku, et me ei hakka üksteist isiklikult ründama. Mina seda manifesti kirjutades tõesti ei kavatsenud, küll aga soovisin algatada arutelu EELK ja kiriku olukorra üle üldse.