Mittemõistmise ja halvustamise võiks tõesti harjaga prügikühvlile pühkida ja pimedusse visata. Ning mitte pahaks pidada siiralt mõeldud sõnu: Armastage(m) üksteist.
Agape tähenduses.
Ei ole midagi halvustamisväärset Pühakirja salmidega kõnelemises. Kui need on läbi tuntud ja siiralt mõeldud. Ei ole siinkirjutanu seda ka päris omast peast välja mõelnud, küll aga leidnud, et inimese sõnad jäävad mõnikordki nõrgaks Pühakirjas oleva kõrval.
Kirjas koloslastele 3:16 andis apostel Paulus soovituse: "Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!"

Õnnistusrikast tulevikku soovides.

#1304: -

Väga õige tähelepanek! Sellist ülekutset ei saa alahinnata. Kuid sõnu(teooriat) peavad toetama ka teod( praktika) Vähemalt püüda tuleks selle poole, isegi kui kõik kohe briljantselt välja ei tule.

Öelnud Jeesuski, et kuidas saab keegi anda oma vennale kätte mao kui vend palub leiba? Kui kohtad kedagi, kes otsib harja ja kühvlit, mida tal on hädasti vaja,  kuidas siis käratad talle: "Ära sega, meil tähtis jutt( või siis armastuslaulu laulmine) pooleli!. Ja ega meid üldse sinu probleemide ajalugu ei huvita ka!" Niipalju siis sellest ilusate sõnade allesjäämisest praktikas- õnneks küll mitte alati ja igaühe puhul. On ka positiivseid elamusi.

See harja ja kühvli jutt on viide püüdele mõista üksteise vajadusi, selle tähtsusele. Üksteise vajadusi hakatakse mõistma üheskoos tegutsedes ja suheldes, mitte vaid ilusaid ja tarku kõnesid üksteisele ette kandes. Mitte, et seda ei tohi teha. Tohib ja peab, kuid vaja on ka eluliste vajaduste mõistmist, mis on nii lihtsad, et pole vaja kõrgharidust omada.

Tõhus suhtlemine tähendab mõlemapoolset pingutust. Kui  pingutajaks jääb vaid üks osapool, ei toimu tõhusat suhtlust.

Selle tulemusena tekivadki manifestid, mis on koostatud inimeste poolt, kes ei ole enam ammu kogenud  osadust.

Ega siis muud kui samuti kena päeva!