Jaan, mu meelest ei saa kasutada ka taolist järeldust, et

a) kui me ei pea kogu Vana Testamendi seadustikku,

siis

b) ei olegi olemas siduvat ja püsivat patumõistet.

Traditsiooniline patudefinitsioon on järgmine: patt on teadlik ja tahtlik eksimine Jumala tahte vastu. Ja seda, mis on Jumala tahe, ei ole tegelikult kuigi keeruline mõista.

Seepärast ei saa nõustuda ka taolise absoluutse väitega, et "kristlaste jaoks ei kehti seadusest muud kui kümme käsku": võib olla olukordi, kus ka kristlase jaoks osutub oluliseks küsimus hõlmatuttidest või katusekäsipuudest.

Inimest ei tee vabaks mitte see, kui kuulutada, et kõik on ükskõik, vaid see, kui ta õpib valima ja vastutama. Valida ja vastutada ei ole aga võimalik, kui kõik on ükskõik.

Kristluse integreerimisest misjoneeritava kultuuriga niipalju, et siin tuleb siiski teha vahet kristliku usu sisul ja selle väljendamiseks tarvitatud sõnadel ning filosoofilistel konstruktsioonidel. Kindlasti ei tähendanud see mugandumist "moodsa mõtteviisiga", mida näikse taotlevat (muidugi seda nõnda väljendamata ja ehk isegi eitada püüdes) ka meil viimasel ajal kõneks tõusnud "humanistlik kristlus".

P. S. Ma ei ole sugugi kindel, kas viimati mainitu on otseselt ka Sinu taotlus. Kindlasti aga mõnede oma nendest, kes seisavad Sinu selja taga.

#3: Enn Auksmann -  "Inimest ei tee vabaks mitte see, kui kuulutada, et kõik on ükskõik, vaid see, kui ta õpib valima ja vastutama. Valida ja vastutada ei ole aga võimalik, kui kõik on ükskõik."

 Kusjuures vastutamises sisaldub ka patususe aprioorne tundmine ja kahetsemine, kuivõrd inimene ei ole ise alati suuteline tundma oma eksimist kui niisugust ja eksimust konkreetsena  sügavuti.