EESTI LAHKUMINE EUROOPA LIIDUST ESTEXIT!

Selles aitab meid kindlasti suurem teadlikkus sellest, mis meid ühendab ja siinkohal ei pea ma silmas ühist minevikku, vaid pigem tänases elavaid ühiseid vajadusi ja soove. Esmalt tuleks meil tasakaalustada oma suhe minevikuga, takerdumata draamadesse, andestamatusesse või nostalgiasse. Ning seejärel leida mingigi ühine kõigile mõistetav siht, mis oleks igaühele tunnetatav.

Elu juhtub täna ja sellest annavad meile aimu meie tunded, mis teatavad meile, kuidas läheb meie põhivajadustel. Kindlasti ei tohiks see olla abstraktne viie rikkama riigi hulka saamine või mingisse järgnevasse rahvusvahelisse organisatsiooni või liitu astumine. Meid ei aita see, kui võrdleme end teistega. Meie heaolu ja toimetuleku tähendust ei saa omistada meile keegi teine väljastpoolt. Heaolu ja rahulolu on midagi, mille indikaatoriks on igaüks meist: me kas tunneme, et kõik on hästi või ei tunne, me kas naeratame ja oleme rõõmsad või hoopis kurvad ja muserdatud. Selleks ei ole vaja nn professionaalset poliitikut, et tunda ära, mis on jätkusuutlik ja mis mitte.

Senine oma riikluse kogemus peaks olema küllalt tõestanud, et nn müüt professionaalsest poliitikust ei taga praktiliselt mingisugust heaolu, pigem on see küllalt suur kulu meie ühisest kassast. Vana-Kreekas, kust demokraatia on alguse saanud, käsitleti iga indiviidi ehk kodanikku kui sünnipäralt poliitilist olendit. Mis tähendab, et ta on võimeline ära tundma, mis on talle ja teistele hea ja mis mitte. Ei ole olemas rumalaid inimesi, on lihtsalt kiirustamine ja kannatamatus, mis ei võimalda üksteist ära kuulata ja piisavalt selgitusi anda mõistete ja arusaamade ühtlustamiseks, et igaüks, kellesse asi puutub, oleks võimeline ära tundma, milline on parim valik.