Humanistliku kristluse manifest

Vanade heebrealaste arusaamade kohaselt oli jumalik käsk absoluutne, igavene ja muudetamatu. Käsk ju tuli otse Jumalalt eneselt - kuidas seda saaks siis muuta või rikkuda? Sellest arusaamast ka nende õpetused ja arusaamad - nn. käsuõpetus.

Kui Jeesuse jüngrid said kriitika osalisteks, et nad läbi vilja minnes viljapäid võtsid ja teri sõid - rikkusid üht juutide poolt absoluutseks ja vääramatuks peetud käsku pidada hingamispäeva - siis vastas Jeesus etteheitjatele: "Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks".

Jeesuselt on teinegi näide käsu relatiivsusest: "Kas te ei ole lugenud, mida tegi Taavet, kui tema ja ta mehed olid näljas? Kuidas ta läks Jumala kotta ja nad sõid ära ohvrileivad, mida ei tohtinud süüa ei tema ega ta mehed, vaid ainult preestrid üksi?"

See on üldine valem ja arusaam, mis milleks hea on - mitte inimene pole käsu jaoks, vaid käsk on inimese jaoks. Kuid pole parata, kristlus on paljus läinud seda teed, et on absolutiseerinud õpetust ja reegleid.

Võtkem teadmiseks, et pole olemas absoluutseid käske, reegleid, norme. Ja et Jeesuse vaade käsule ja reeglitele oli dialektiline, lähtuv põhimõttest "Eesmärk pühitseb abinõu". Ja mitte, et abinõu pühitseb eesmärgi.

Mitte käsk pole püha ja mitte käsu kõrvalekaldumatu täitmine pole mingi lõplik eesmärk, vaid püha on inimese täiuslikuks saamine - jumaliku tahte täitmine. Käsu pühastamine on vahendi pühaks pidamine eesmärgi kui tõelise väärtuse pühaks pidamise asemel.

Kui käsk, norm, reegel on takistuseks inimese poolt jumaliku tahte täitmiseks, siis tuleb käsust üle astuda ja käsku rikkuda. Nii on inimesele parem. Dogma, norm, reegel tuleb jätta, kui see end ammendab - muidu oleme me ise varsti selle ohvrid.

Pealegi, elu ise on piisavalt rikas ja alatasa on olukordi, kui käsku tuleb rikkuda. Millal, mis juhtudel... selle kohta võiks öelda, et see on fakti küsimus - pole võimalik kogu elu üheselt ja lõplikult ära reeglistada, mingisse normi suruda. Norm on osa elust, mitte elu pole osa normist - sedapidi siiski. Ja selline lähenemine on dialektiline - kui me dialektika enese surume jäikadesse valemitesse ja normidesse, siis pole see enam dialektika.

Jeesus õpetaski elu olukordi dialektiliselt mõistma, pidades ülimaks mitte vahendi - normi, dogma, tõekspidamise jms. absoluutsust - vaid inimese elu ja olemise ülima eesmärgi absoluutsust. Nii õpetas Jeesus olema dialektiline vahendite - normide - ja esmalt just eetiliste normide suhtes. Selline dialektilisus välistab dogmaatilisuse, kuid ei võimalda ka suvalisusel astuda dogmaatika kohale.