Humanistliku kristluse manifest

Piibel on kena ja tark raamat, kuid hea inimene - see pole matemaatikaõpik, kus kõik elu valemid on lõplikutena kirja pandud. Veel vähem on see Jumala inimesele ette öeldud tekst või inimesele räägitud kõne. See on siiski omaaegsete inimeste endi arusaadu ja mõistetu, on inimeste koostatud tekstikogumik ja seeläbi ka kohatiste suurte puudustega raamat. Niisiis, piiblist on leida head ja kasulikku, aga piibel pole mingi viimane, lõplik ja vääramatu tekst ning tõde. Seda oleks hea teada ja mõista.

Piibel on küll kasuks, kuid piibli asemel peaks inimese tõekspidamiste aluseks olema elav, usu läbi toimuv osadussuhe Jumalaga. Siis arusaamad ei kivisu betooniks, inimene ise ei muutu dogmade ohvriks ja vangiks. Sukeldudes piibli teksti ja unustades elava osaduse on selliseks ajude betoonistumiseks oht väga reaalselt olemas.

Mõttetu ja kahjulik on vastanduda usu pinnal teiste religioossete suundadega. Usk liidab ja lähendab inimesi, just kontseptsioonidel on kalduvus vastandada inimesi. Usk on seejuures alati olemuslikum kui aru kontseptsioon - usk domineerib alati aru kontseptsiooni üle. Aru kontseptsioonid ja tõekspidamised pole kunagi valmis, lõplikud, viimased ja ainuõiged - need on areneva isiksuse jaoks alati muutuvad ja arenevad koos tema endaga. Usu läbi osadus Isaga on selle arengu alus ja põhjus - mitte kivistunud tekstide uurimine ja puurimine. See tegevus võib olla kasuks, tingimus on, et on olemas ka elav osadus jumalikuga.

Just usus leiab inimene endale palju lähedasi inimesi ja on nendega lähedane, kontseptsioonide pinnal aga tekib palju vastandumisi. Seepärast pole tark vastanduda tõekspidamiste tasandil vaid leida ühtsus sügavamal - usu tasandil. Usk liidab, aru lahutab.

Inimesed püüdlevad Jumala poole ja iga selline püüdlemine on hea - pole nii tähtis, milline kontseptuaalne vormistus sel püüdlemisel on. Kui asetada oma rõhud oma usuelus mitte usule vaid oma kontseptsioonidele, lausa dogmadele, siis pole parata - tekib vastandumine väga paljudele ja kohe, sest inimestel on väga palju erinevaid arusaamu Jumalast, mis omavahel üldse ei kattu. Just kontseptuaalsete erimeelsuste tõttu on maailmas ca 40 000 eri kristlikku denominatsiooni. Need oleks kõik sõdades isekeskis... kui inimesi neid eri denominatsioonides ei ühendaks ega liidaks sügavam nende usk samasse meie kõigi taevasesse Isasse ja usus saadud elav jumalakogemus, mis alati teisendab kitsamad arusaamad avaramateks.

Usus leitakse alati ühtsus, kuid see on võimalik ka tõekspidamiste tasandil, kui osatakse ja taibatakse keskenduda samasustele, just neid otsida ja leida.

Üks analoogia seletuseks aru kontseptsioonide kohta:

Kui meie kõigi sihiks on jõuda Raekoja Platsi, aga me asume linna eri servades, siis on meil kõigil küll sama ideaal, kuid konkreetsed eesmärgid ja konkreetne tee võivad olla täiesti vastandlikud. Kui üks peab pöörama oma teel itta, et läheneda ideaalile, siis teine peab pöörama oma teel läände, et ideaalile läheneda.

Nii sage on, et isegi samase ideaali omajad unustavad oma ideaali samasuse ja vastanduvad teineteisele ajalike eesmärkide tasapinnal, ja kaks inimest, kel kummalgi on täiesti individuaalne tee minna sinna ideaali - sinna Raekoja platsi - hakkavad vaidlema, isegi võitlema, kes ja kuhu peab oma isiklikul teel pöörama... Ja nad ei mõista, et ühtse ideaali saavutamiseks ja kohtumiseks peabki üks neist omal ristteel pöörama paremale, teine aga omal ristteel vasemale - sest nii vaid jõuab kumbki neist meie kõigi kohtumispaika - antud analoogias siis Raekoja Platsile.