Humanistliku kristluse manifest

Eks siin kohati kohal olev ateistist usukauge ja usuasjus võhik DiaTheo ole siin parim tõend kaasja kiriku ja usklike võimetusest edastada ja selgitada Jeesuse õpetusi arusaadavalt ilmalikule, lausa usuvastasele inimesele. DiaTheo kaugus elementaarse teadmisest väljendub kasvõi siinsamas, selles tema üllatavas killus:

"Taevariik, jumalariik on HK poolt devalveeritud miskiks peresiseseks isa-poja-suri-muriks."

Nojah, see koht siin pole just selleks, et anda inimestele esmast õpetust Jeesuse arusaamadest ja teest, aga pole parata - kui on küsija oma reaalse hädaga, eks tuleb vastata. Ja seletada seda "miskit peresisesest isa-poja-suri-muri" - seda, mis pärineb otse Jeesuselt.

Jeesuses oli teatavaid raskusi juutidele taevariigi mõiste seletamisel. Raskus seisnes selles, et juutide jaoks tähendas Messia tulek ja valitsemine - juutide jaoks taevariigi saabumine - suuresti ilmalikku valitsemist, "paradiisi maa peal", midagi maist. Juudid olid kinni oma paljudes ettekujutustes, milline on õieti see taevariik. Levis palju eri vaateid ja arusaamu selle kohta.

Jeesuse jaoks oli taevariik midagi täiesti muud kui juutide jaoks. Nii kasutas ta mitmeid analoogiaid, et inimese ja Jumala ja inimese ja inimese suhet oma kaasaegsetele õpetada ja edasi anda. Kasutas ka mitmeiid termineid. Üheks viisiks taevariigi mõiste sisu edasi anda oli teha seda läbi inimesele mõistetavate peresuhete - isa ja poeg, vend ja vend. Kuid see pole veel taevariigi kogu sisu hõlmav seletus, ja nii tõi Jeesus ka teisi aspekte ja avas taevariigi teisi tahke. Ta kirjeldas läbi analoogiate Jumala ja inimese ning inimeste omavaheliste suhete olemust päris paljudes oma mõistujuttudes ja lugudes.

Jeesus õpetas enim Jumala ja inimese ja inimese ja inimese suhet kui armastuse suhet, ja analoogiaks oli siin isa ja poja suhe ning venna ja venna suhe. Kuid Jumal on vaieldamatult ka Looja ja Valitseja, ta on veel lõpmatult palju muud - Korraldaja, Alalhoidja, Arendaja - ja nii võiks jätkata Jumala eri aspektide avamist... Kuid esmaselt on Jumal inimese jaoks oma last armastav taevane Meie Isa. Inimene on Jumala jaoks vastavalt poja seisuses. Siit ka see, et ligimene on vastavalt inimesele vend. Ühe isa lapsed on vennad ja õed ja see "vend" ja "õde" on ka traditsiooniline kristlase pöördumine kristlase poole - neil kahel on üks ja sama taevane Isa. Sellest ka Jeesuse õpetatud palve algussõnad - "Meie Isa..."

Ma ei rõhutaks Jumala võimu aspekti. Kõrgem kui Jumala võimu funktsioon on see, et Jumal armastab meid. Tavalises maises perekonnas on isal küll võim oma pere ja laste üle... aga perekonna teeb perekonnaks armastus, mis seal valitseb, ja üks perekond ei püsi pelgal isa võimul. Selline inimlik piirav Jumala nägemine ja mõistmine just võimu aspektist on omane vaid inimesele, kes otsib ja oskab leida analoogiaid ainult maistest hierarhiatest. Lähim analoogia on maine riik ja selles kehtiv võim.

Sammuke lähem Jeesuse õpetatule oleks Jumalat mõista ja vaadelda mitte kui võimu, vaid kui autoriteedi omajat. Võim teeb oma tahte kohustuslikuks sunniga, autoriteedi tahtele aga allutakse vabatahtlikult, sest autoriteeti oma ellu vajatakse. Läbi võimu aspekti mõisteti Jumalat väga ammustel aegadel - Vana Testamendi aegadel ja sellele eelnevatel aegadel. Hiljem asendus see võimu aspekt Jumala autoriteediks olemisega inimesele. Kuid juba Vanast Testamendist on leida selle algeid, mille hiljem Jeesus asetas oma õpetuse keskmeks - juba neil hallidel aegadel oli siiski inimmeelese sedapalju valgust, et Jumalat nähti mitte enam kui võimu või autoriteeti, vaid kui inimese taevast Isa.

Jeesus õpetas meid Jumalat tundma mitte kui võimu kandjat, mitte kui autoriteedi omajat, vaid enamana - kui meid armastavat taevast Meie Isa. See oli Jeesuse Jumala-õpetuste nurgakivi. Ja sellest pildis pole Jumala võim, isegi mitte tema autoriteet enam primaarsed. Primaarne on Jumala armastus oma laste vastu.

Taevariik saabki alguse inimese ja Jumala armastusest ja kehtestub Maal sama armastuse läbi inimeste vahel. Võimuga, isegi autoriteediga on taevariigi mõistel seda vähem ühist, mida enam mõistetakse taevariigi all armastust ja isetut kaasinimese armastamist - tema reaalset teenimist tema ainelises, intellektuaalses ja vaimses arengus - inimisiksuse üha enam jumalikuks saamise teel.

-----

See vastus ja seletus DiaTheole oli rohkem näite korras siin antud. Kui püüd öelda sellele kõige kõvemale kivile siin usu ja teede üle arutlevas teemas midagi kaasaegses inimkeeles. Kas tema puhul mul see õnnestus - teades teda palju aastaid, ma ei usu.

Kuid veidi üldisemalt - usklikel võiks olla julgust ja avatust rääkida maailmaga viisil ja keeles, millest kaasaja maailm aru saab.

Tõesti, kaasaja kiriku ja usklike ees on määratu ülesanne - alustada Jeesuse õpetuste ja tee selgitamist usuteest võõrdunud ühiskonnale lausa kõige esmasemast, kõige algsemast. Sest pahatihti puudub usust huvitatud inimesel isegi algtasemel teadmine ja mõistmine - nagu siin DiaTheo, nii ei teata sedagi, kust üldse on pärit ja kui kesksed ning olemuslikud on kristluses ja Jeesuse enda õpetustes need lihtsad sõnad "vend", "õde", "laps", "isa"....

Selleks on vaja leida see vorm - viis ja keel, milles arusaadavalt Jeesuse õpetusi ja teed selgitada. 2000 aastat kestnud ja piibli autoriteediga kaitstud kivistunud sõnavormelid pole enam ammu see, mida kaasaja inimene vastu võtaks - see oleks traditsionalistide kapsaaia poole heidetud kivike minu poolt. Manifesti pooldajatele aga ütleks, et ma ei näe, et demokraatia, sõnavabadus, vaadete võrdsustav pluralism ja seeläbi valimatu tolerantsus ning muud poliitkorrektsed "euroväärtused" oleksid kohane ravi kirikule enesele ja abi inimesle, kes otsib, aga kes ei leia.