Humanistliku kristluse manifest

Harri Kingo

/ #1379 Re: Re: Re: Vastus UR kohta on siin

2011-10-09 09:33

#1378: - Re: Re: Vastus UR kohta on siin

Minu vaade usu kohta Jeesusesse ja tema teesse on, et iga piisavalt intelligentne inimene jõuab selleni oma normaalse, loomuliku vaimse arengu käigus paratamatult. Inimene on lihtsalt loodud Jumalat otsima ja ka leidma, sest Juma elab igas inimeses tema sisimas ja Jumal ootab ja otsib inimest - oma last. Nagu ootas oma kadunud poega tagasi tema isa Jeesuse jutustuses. Minu vaatepunktist on usk ja areng usus normalsus, usuta elu aga häbimine sellest normaalsusest. Usk on tee koju, uskmatus tee kodust ära, eemale, keeldumine naasmast sinna, kust tegelikult pärit ollakse. Jeesus pakub parima tee ja tõe igaveseks eluks ja Isa üha täielikumaks leidmiseks igavikuks.

Uuringute käigus on selgunud, et enamik eestlasi on usklikud, kuid nende usk pole võtnud konkreetset vormi ja on ebamäärane uskumine "millesegi/kellessegi kusagil sealpool ja üleüldse" - on usk mingisse väesse, saatusesse, ettemääratusse, vaimsesse, üldisesse arukusse või kuidas keegi ka seda ei nimeta ja ei mõtesta enda jaoks. See fakt näitab, et inimene vajab oma ellu kõrgemat vaatepunkti kui paljas materialism, mis ei suuda vastata inimese eksistentsiaalsetele küsimustele, kuid ta pole lihtsalt enda jaoks leidnud seda teed, mida mööda minna.

Pole parata, siin tuleb paratamatult visata kivi just meie kirikute ja nende juhtide kapsaaeda. Kirik on olemas, kuid nagu statistika näitab, päris võimetu oma sõnumit ja õpetust edastama sel moel, et see rahuldaks inimeste isiklikke usulisi otsinguid, ühiskonna kui terviku vajadusi, pakuks vastuseid ja juhatust. Sest inimesed ju otsivad, aga nad ei leia otsitut kirikust.

Võimalik, et käesolev manifest on ajendatud mingitest isiklikest kirikusisestest konfliktidest isikute vahel, kuid teistpidi on see manifest ka kiriku enese katse midagi ette võtta, muuta, et leida taas üles kaasaja inimene. Ma ei tea selle manifesti konkreetseid taustu, kuigi viiteid on sellele taustale leida ka sellest kommentaariumist.

Minu vaade sellele manifestile on, et manifesti ei saa pidada õnnestunuks, kuna see on väga pindmine ja ei alusta mitte Jeesuse õpetuste uuest ja sügavamast avamisest ja esitamisest maailmale vormis, mis oleks maailmale mõistetav ja vastuseid pakkuv, teed valgustav, vaid pigem suunab kirikut kohanduma ilmaliku maailma ajalike trendidega. Demokraatia, sõnavabadus, vaadete pluralism, valimatu tolerantsus, tõe ja põhimõtete teatava relatiivsuse tunnustamine jms. - see võib ju kirikut ühiskonnale lähendada, teha kirikust ühiskonnale meeldivama institutsiooni, aga selle tee hinnaks on, et kirik pole seda teed edasi minnes varsti enam kirik - Jumala koda, püha koda. On kas klubi, partei, MTÜ, sõpruskond või mistahes, aga mitte enam koht õpetuseks, usus kasvamiseks, armuks ja vaimseks arenguks läbi osaduse oma taevase Isaga. Kui lubada entroopia kirikusse, siis juhtub paratamatu - see vaid levib. Entroopia on iseleviv nii ainelises maailmas kuid leviv ka inimteadvuses, pole parata.

Kuid teisalt - manifest on märk, et ka kirikus endas kasvab teadvustatus kiriku üha enamast kaugenemisest inimesest, kes Jumalat stiihiliselt otsib, samas kiriku võimetusest pakkuda inimesele seda, mida inimene otsib. Ma usun, et manifest on kirjutatud heas tahtes. Manifesti olemasolu fakt on tõendus, et kirik pole enam iseendaga rahul, kuid teisalt ka tõendus, et kirik oma muutusi soovivas osas ei ole siiski leidnud viisi, kuidas olla inimesele tema tõeline vaimne kodu. Sest manifestis toodud suund ja mugandumine ilmaliku maailma trendidega pole see, mida kirik ise vajab ja mida inimene olemuslikult igatseb.

Niisiis - meil on üks pinnaline manifest, mis pole siiski uus ja avaram ning sügavam tasand ja Jeesuse õpetuste avamine kaasajas kaasaja inimesele teel Jumala leidmise suunas, ja teine vastu-manifest, mis sisuliselt ütleb, et las kõik olla edasi nagu see on olnud. Ma ei saa pooldada ei esimest ega teist teist neist kahest. Sest minu jaoks vajab ühiskond ja inimene kirikult Jeesuse ajatu tõe esitamist viisil, mis vastaks kaasaja inimese arusaamadele ja ootustele. Selleks on vaja lähtuda ajatust tõest - Jeesuse õpetatust, kuid osata seda kõike annetada ühiskonnale ja inimesele viisil, mis on kaasajas kohane. Pindmine kosmeetika ja ilmalike trendide lubamine kirikusse ei tee ei kiriku, ei ühiskonna olukorda paremaks. Samas kestev ja muutumatu elu enesesse sulgununa pole vastus ühiskonna kui terviku ja tavalise inimese kasvavale vajadusele leida tee, tõde ja elu.