Ja kui jutt läks juba armastusele, siis Jumalal ei ole ükskõik, mida inimene teeb, ütleb või mõtleb, nagu inimesest vanemal pole ükskõik, mis on tema lapsega. Sellest mudelist lähtuvalt - vanem ja laps - on alati kõige parem vaadelda Jumala ja inimese suhet.
Ainelises maailmas omandame me kogemusi, mis on olulised meie edasise vaimse tee ja elu jaoks. See on vajalik etapp meie arengus, nagu lapsele on vajalik etapp puuklotsidega mängimine - suhted ainelise maailmaga ja nende suhete kogemine ja mõistmine. Nii saame paljud asjad “puust ja punaselt” selgeks. Ilma oma lapsepõlves oma mänge ära mängimata ja vajalikke esmaseid kogemusi saamata sa ei saaks inimene kunagi täiskasvanuks. Nendes tõsistes mängudes omandatakse väga praktiliste kogemuste läbi teatavad tõed suhetest, mis on olemas ja vajalikud täiskasvanu elus. See on vajalik ettevalmistav etapp vaimseks tõusuks pärast keha jätmist.
Kuid see, mida inimene reaalselt ja siin oma ainelises kehas korda saadab, pole sedavõrd tähtis Jumalale. See on ilmatu tähtis inimesele endale - lapse mängudest oma leludega ei muutu maailmas eriti midagi, küll aga on tohutud muutused, mis toimuvad lapses endas.
Vanemale on väga tähtis, kuidas tema laps kasvab ja areneb. Nii ka Jumalale on tähtis, kuidas inimene kasvab ja areneb. Mitte asjata ei nimetata inimesi Jumala lasteks. Kuid samas, kui vaadata vanema seisukohalt seda lapse oma puuklotsidega ja leludega nii ennastunustavalt mängimist, siis on selge, et kuigi laps on vanemale lausa silmatera ja pesamuna, pole vanema seisukohalt eriti oluline, kuidas just laps oma klotsid ritta või torni seab. See torn, mille laps oma puuklotsidest valmis ehitas, on väga tähtis lapse jaoks, kuid torn pole väärtus vanema jaoks.
Puuklotsidest torn on vahend lapse arenguks. Laps peab oma lapse maailmas oma leludega katsetama, proovima, mõtlema, üritama, eksperimenteerima, kohati pettuma, et vigadest õppida, kohati rõõmustama jne. - see on lapse arenguks paratamatu, kuid see on alati laps, kes on väga tähtis ja ülim väärtus vanemale, mitte kunagi aga pole ülimaks väärtuseks vanemale see puuklotsidest torn ja kõik see, mida laps oma leludest kokku teeb või ehitab.
Lapse silmade läbi võib tema puuklotsidest torn, mille ta suure pingutusega valmis sai, olla mingil hetkel tema jaoks väga tähtis, kuid lõpmatult tähtsam on tegelikult lapse jaoks tema vanem, ja seda ka siis, kui laps seda ei tea ega mõista, kui ta oma leludega mängides ja seeläbi ennast ning maailma avastades oma vanema sootumaks unustab.
Ka neti suhtlemised on üks viis ehitada seda "puuklotsidest torni". See on sama lapse mäng, milles nendeks puuklotsideks on mõtted, seisukohad, arusaamad, ideed. Lapsele on tema selline mäng kogu tema elu, avaramas plaanis on see aga alles ettevalmistus tõeliseks eluks.
Me võimegi tegelikult oma maist elu vaadelda kui ühe väikelapse ühte päeva, mis on täis tema ilmatu tähtsaid askeldusi ja sagimist, rõõme ja muresid, avastamisi ja õppimist, pettumusi ja valu, kuid mis on kokkuvõttes vaid üks, aga paratamatult vajalik samm lapse arenguteel.
Ka siinse läbi me avastame midagi, kogeme midagi, suhestume üksteisega, õppides tundma moraali, eetikat, tõde, ilu ja headust - kokkuvõttes aga õpime armastama - hoolima üksteisest ja usaldama üksteist.
Seegi siin on üks “puuklotsidest torn”, mis iseenesest ei oma reaalset väärtust Jumala silmis, sest reaalset väärtust vanema silmis omab vaid ja ainult tema laps, kes neid torne laob ja ehitab, nagu ka lapse jaoks omab reaalset tõelist väärtust vaid lapse elav suhe oma vanemaga.
Need lapse mängud oma “puuklotsidega" on lapse viis areneda, et olla kunagi oma vanema vääriline kaaslane: “Olge täiuslikud, nagu on täiuslik teie taevane Isa” - see jumalik vanemlik tahteavaldus annetab meile meie sihi, ideaali ja kõike väärtustava ülima väärtuse.
Mida me teeme siin?
http://www.youtube.com/watch?v=r4p8qxGbpOk
There's nothing you can do that can't be done
Nothing you can sing that can't be sung
Nothing you can say but you can learn how the play the game
It's easy
There's nothing you can make that can't me made
No on you can save that can't be saved
Nothing you can do but you can learn how to be you in time
It's easy
There's nothing you can know that isn't known
Nothing you can see that isn't shown
No where you can be that isn't where you're meant to be
It's easy
All you need is love
Biitlite kõige filosoofilisem laul, inspireeritud muuseas piiblist - Vanast Testamendist - meie valikute väga suurest piiratusest... ja samas armastusest, mis on tee üle selle piiratuse.
Eks seda me siin teemegi - õpime seda elu ülimat kunsti - armastust ja armastamist.
-----------
Kena päeva!