Traditsioonilise kristluse manifest

Ma olen suures osas selles manifestis väljendatuga nõus. Mõistetamatu on mulle siiski algus (kes on need, kes tahavad olla paganad ja kristlased samaaegselt). Ja siis ei ole ma veel nõus ühe asjaga ajaloolisest vaatenurgast - nimelt väitega, et "patt jääb patuks". Kui vaatame teoloogia ajalugu, siis näeme, kuidas patu mõiste on aja jooksul muutunud. See on seotud ühe teise küsimusega, nimelt küsimusega, mis ulatuses on käsk/seadus kristlastele siduv. Luther on selles küsimuses teinud radikaalseid mõtteavaldusi, väites näiteks, et kristlaste jaoks ei kehti seadusest muud kui kümme käsku - teised käsud ja keelud on mõeldud vaid juutidele. See puudutab mitte ainult tseremoniaalseadustikku (ohverdamist ja kultust puudutavaid eeskirju), vaid ka mitmesuguseid puhtuseeskirju, toitumise ja eluoluga seotud käske ja keelde. Ma ei tea tänapäeval ühtegi katoliiklikku või evangeelset teoloogi, kes väidaks, et need kõik on veel tänapäevalgi kristlastele siduvad Jumala käsud. Isegi fundamentalistid ei väida seda mu teada. Ja mu meelest ongi küsimus selles, mida peaks 21. sajandi kristlane tegema kõikvõimalike VT eluolu puudutavate ettekirjutustega. Ja veel - mis puutub ristiusu "mugandamisse", siis julgen väita, et sellega on kirik tegelenud läbi ajaloo. Näiteks Pauluse kuulutus Kristusest ei oleks jõudnud kuulajateni, kui Paulus ei oleks seda integreerinud antiikkultuuriga. Ristiusu suhe mittekristliku kultuuri ja vaimsusega ei ole ajaloos olnud vaid nende primitiivne vastandamine, vaid süntees. Kui 3. sajandi kristlastel Itaalias kõlbas Kristust kujutada Heliose atribuutidega (katakombimaalingutel) ja kanda Talle üle nn "päikeseteoloogiast" pärit epiteete, kui Paulusel kõlbas kasutada stoa filosoofiast pärit termineid ja keskaja skolastikutel Aristotelese filosoofiat, siis pole vist kristluse ja "paganluse" suhe ikka nii ühene. Kristlus saigi mu meelest maailmausundiks tänu kohanemisele antiikkultuuriga ja ka hilisem misjoniajalugu pakub näiteid selle kohta, et ristiusu levik on olnud edukas siis, kui teda on suudetud integreerida misjoneeritavate kultuuriga. Humanism kui vaimne liikumine on aga välja kasvanud kristlusest ja selle kõige varasemad eestkõnelejad olid kardinalid ja paavstid.