MÄRGUKIRI EESTIMAA AVALIKKUSELE, PRESIDENDILE JA RIIGIKOGULE

Kaasagne eetikateadus väidab, et tema vundament on humanism. Sellega ei saa nõustuda. Eetika põhineb kristlikus ruumis eeskätt Pühakirjal, täpsemalt 10-l käsul ehk dekaloogil. On kahtlemata õige, et kõike Piiblis kirjutatut ei saa võtta sõnasõnalt, kahtlemata on olemas ka tõlkevead. Näiteks on eesti keelses Piiblis tõlgitud käsk: „Sina ei pea tapma!“ Seda saab mõista – kedagi ei tohi tappa, ka sääske, ka looma söögiks ega sõjas enesekaitseks. Täpselt nii tõlgendavad seda ka fundamentalistid, näiteks Jehoova tunnistajad jt. Hiljuti kingiti mulle inglise keelne Pühakiri. Seal ei ole sõna killing (tapma), vaid murder (mõrvama). Tegemist on täpse tõlkega vana-heebrea keelest. Kohe asi selge.

Eeltoodud näite põhjal peaks olema selge, kes on vundamentalistid (äärmuslased, kui soovite). Julgen väita, et EELK-s selliseid ei ole. Kellele on siis suunatud Jaan Lahe jutu teravik?

Omaette probleem on naisõpetajate küsimus, seda eitavat suhtumist heidetakse ette eriti Augsburgi Usutunnistuse Seltsile. Ma nõustusin kunagi kriitikaga, enam mitte! Muidugi põhineb naisõpetajate eitus vaid Pauluse ütlusel: „Naised olgu Kirikus vait!“ ning asjaolul, et Kristuse jüngrid olid mehed. Seega Õnnistegija enda korraldus. Tõepoolest, see on ajaloolise konteksti tulemus, tolleaegne patriarhaalne elukorraldus. Samal ajal on õige ka väide, et mehe ja naise võimed ja rollid on erinevad, mis ei välista erandeid. Kuid poole ohtlikum on sellest traditsioonist loobumisel asjaolu, et rakendub vanasõna: „Andes kuradile sõrme, siis võtab ta terve käe!“

Skandinaavia Kirikud alustasid liberaliseerimist naisõpetajate lubamisest ja on jõudnud homopastorite ja Kirikuteni. Üks järeleandmine sünnitab teise. Just seetõttu tuleb vanadele, arhailistele kui soovite, traditsioonidele Kirikus truuks jääda.


KAS EELK VAJAB MUUTUSI?

Vastaksin, et kindlasti. Kirik peab hakkama täitma oma põhiülesannet. Olema usu, traditsioonide ja moraali hoidja ning säilitaja ühiskonnas. Näitamaks õigelt teel hälbinutele õiget suunda ning mitte tõrjudes patuseid, kes oma pattu kahetsevad. Samal ajal astudes otsustavalt vastu moraali ja usulõtvusele. See ja ainult see on kiriku ülesanne! Väidan, et täna seda vähemalt EELK-s ei ole piisaval määral.

Kristuse Kirik ei saa olla humanistlik. Ta peab olema Kristlik ehk Jumalik. See on tee, kuhu poole püüelda ja mis suunas reformida Kirikut. Kui usk ja kirik muutuvad inimlikeks (humanistlikeks), siis saame humanistliku liberalismiga lahjendatud kristluse nagu Skandinaavias kõikjal näha võime.
Posted by Usk, lootus, armastus at 12:55 AM