Humanistliku kristluse manifest

Autor räägib ilusatest ja headest asjadest, mis on kirikus alati olemas olnud, nagu näiteks inimese kesksus ja vastutustunne. Vana hea võte enda poole võita neid, kes küll siirad, aga ei süvene.

Vastustunne... Justkui kirik ei kuulutaks seda juba 2000 aastat. See on olnud koguni näiteks muhameedlaste hinnang kristlaste suhtes: teie põhimõte on valiku vabadus ja vastutus. Selle näitena üks koht filmist "Taevane kuningriik". Muhameedlastel endil aga alistumine.

Inimese kesksus... Hiljuti ühes saates Ajalik ja ajatu ütleb Kersti Uibo midagi umbes sellist: „Mulle tükk aega ei meeldinud kristluse juures selle inimese kesksus“. Küllap midagi sellist märkavad paljud, kes teevad kristlusega esmast tutvust.

Kristluses on alati väärtustatud palju seda, millest selles petitsioonis juttu. Aga siiski ei saa unustada "väikest" erinevust.

Kristlik kiriku kiriku on alati väärtustanud inimest, aga põhisuunas alati jäänud Kristuse keskseks. Määravaks saabki see, mis on kesksel kohal. See on religiooni tunnuseks - orienteeruda selle järgi, kes on väljaspool meid ja meie üle.

Tunnistus, et Kristus on Issand, ei ole iganenud konservatiivse kiriku juhtlause, vaid Kiriku apostellik ja esmane tunnistus. See on rõõmusõnum - evangeelium.
"Kristus on Issand" on teoloogia algus ja selle lõppeesmärk.

Muidugi on ülesanne seda kuulutust viia tänapäeva inimeseni, kuulates, suheldes, armastades. Selle kõige juures on ometi kutsutud jääma ustavaks esmasele tunnistusele, et võiksime tõesti olla Kirik - Kristusele kuuluv.