Humanistliku kristluse manifest

Andestust, et katkestan niivõrd põneva üksikisikutesse puutuva diskussiooni, aga soovin kommenteerida oma allkirja manifestile.
Kirjutasin manifestile alla hea meelega. Sest võimalusi aastate jooksul välja kujunenud patiseisu lahendamiseks on liiga vähe. Manifest on üks väheseid võimalusi üldse veel liikuma hakata, kui me ei taha Vana Testamendi prohvetite või Uue Testamendi Jeesuse kombel eriliselt drastilisi võtteid rakendada. Kuidas manifest aitab liikuda? Muidugi ei lahenda ta ise ühtegi probleemi ega vastuolu. Mõne jaoks tundub isegi, et tekitab neid juurde. Ent manifest kindlasti deklareerib ja teadvustab probleemi. Ei mitte Augsburgi Usutunnistuse Seltsile või mõnele teisele seltskonnale siin ja seal pool kirikulõhet. Hoopis deklareerib ta seda probleemi esiteks kirikute juhtkondadele, kes põhiliselt kannavad vastutust selle eest, et üldse on kujunenud olukord, kus erinevad „vagaduslaadid“ ei ole dialoogis ehk ei puutugi praktiliselt enam kokku. Või kui puutuvad (sümptomaatilisel kombel internetis), siis ei räägita, vaid karjutakse üksteise peale. Teiseks deklareerib manifest probleemi avalikkusele, nii kiriklikule kui ilmalikule. On olukordi, kus institutsioon ise ei suuda enam oma probleeme lahendada ning teda tuleb aidata väljastpoolt. Niisugune olukord aga praegu ongi. Seepärast suunakem nüüd oma pilgud kirikute juhtkondadele ja EKN-ile (nagu manifest seda ju taotleb) ning nõudkem nendelt konstruktiivset tegutsemist, probleemidele silma vaatamist, kõikide ära kuulamist, Eesti vagadusliku ja teoloogilise kompetentsi ja potentsiaali rakendamist, vajalike viisakate foorumite loomist, nende foorumite asjatundlikku juhtimist jne. Nagu näha, ei ole piisanud ei kirikukogudest, vaimulike konverentsidest, õpetuskomisjonidest ega EKN juhatusest. Väljakutsed, mis kirikute ees tänapäeval seisavad, on palju suuremad. Need on nii suured, et neid vaevalt et kunagi päris lahendataksegi. Ent nendega on võimalik vähemasti „saada hakkama“, kui nendega tegeletakse. Kogu aeg. Aastaid ja aastakümneid.
Andkem siis juhtkondadele ja EKN-ile (natuke) aega järele mõtlemiseks ning tegutsemiseks, muidugi mitte kellegi väljaviskamiseks, vaid ikka vastuvõtmiseks ja ärakuulamiseks, muidugi mitte lihtsalt salgavate pressiesindajate barrikaadile saatmiseks, vaid ikka läbirääkimise soodustamiseks.