Humanistliku kristluse manifest

Tõelise õigeusklikuna (true orthodox) jagan Kalle (#151) ja Veiko Rämmeli seisukohti perverssuste ja tolerastia suhtes. Kogu lugupidamise juures on mul siiski üks ka traditsionalistlikele luterlastele arvatavasti ebameeldiv jutt, mis peaks huvi pakkuma eeskätt neile, kes tunnevad muret üleilmse apostaasi, uue maailmakorra sisseseadmise, metsalise märgi poole liikumise ning tolerastia võidukäigu pärast. Siin ta on.


08(21). septembril 2011 - Püha Valitsejanna Jumalasünnitaja ja Ikkaneitsi Maria Sündimise pühal.

Teeks natuke propagandat eesmärgiga panna inimesed mõtlema. Oma alloleva sõnavõtu õiguses veendununa olen kaugel sellest, et oodata minuga pimesi nõustumist, vaid loodan, et kas või mõned kaasmaalased võtaksid vaevaks asja uurida ning veenduksid, et öeldu vastab tõele.

Petitsioonist (ikka seesama, mida siin arutatakse), millest ajendatuna on antud tekst koostatud, loeme, et "allkirjade kogumise algatanud liikumine ühendab erinevate kirikute liikmeid".

Ei ole olemas erinevaid kirikuid, vaid Issand Jeesus Kristus on loonud üheainsa Kiriku:
"Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18);
"Üks Issand, üks usk, üks ristimine" (Ef 4:5).
Üheainsal Kirikul oli ja on kindel õpetus Jumalast, inimesest ja maailmast. See õpetus peab säilima muutmata kujul ning sellest kõrvalekaldumine on lubamatu:
"Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!" (Hb 13:8);
"Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud - see olgu neetud!" (Gl 1:7,8);
"Ma palun teid, vennad, pidada silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandusi õpetuse vastu, mida teie olete õppinud. Hoidke neist eemale, sest niisugused ei teeni meie Issandat Jeesust Kristust, vaid oma kõhtu, ja nad petavad libedate sõnade ja ilukõnedega lihtsameelsete südameid" (Rm 16:18).
Niisiis, juba Apostlite a'al tekkisid Kiriku vastu võitlevad valeõpetused ja -õpetajad. Nendest saadi sajandite jooksul Jumala abiga jagu ning mõisteti hukka Oikumeenilistel ja Kohalikel Kirikukogudel, kus õige õpetus kinnitati ning segaste õpetuste pidajad Kirikust välja heideti. Suurimateks ketserlusteks olid ariaanlus, nestoriaanlus, monofüsiitlus, monoteleetlus ja ikonoklasm. Just 1. ja 2. Oikumeenilisel Kogul pandi igaveseks ajaks paika Nikaia-Konstantinoopoli Usutunnistus, rangelt keelates sellesse väiksemaidki muudatusi sisse viia.

Apostlid ja nende mantlipärijad olid piiskopiteks suuremates ja väiksemates linnades. Aja jooksul piiskopkonnad koondusid suuremateks üksusteks, mille eestseisjaid hakati nimetama patriarhideks. Nõnda tekkisid nn. Kohalikud Kirikud, mis olid kõik omavahel liturgilises osaduses e. kommunioonis ning millest ühelgi polnud võimu ühegi teise üle. Seda olukorda hakati rikkuma Rooma Kohalikus Kirikus, kus mõned võimuiha täis paavstid hakkasid vääriti tõlgendama Kristuse ülalmainitud sõnu Peetrusele (Mt 16:18), väites, et need ei käinud mitte kõigi Apostlite kohta, vaid olid mõeldud ainult Peetrusele kui tulevasele Rooma piiskopile (mitmes teises Evangeeliumi lõigus ütleb Issand Apostlitele selgelt, et kõik nad on omavahel võrdsed). Nõnda tekkisid paavstlusel pretensioonid võimule terve Kiriku üle. Samas levis ristirahva seas ka ketserliku Filioque-lisandiga ärasolgitud usutunnistus, mille kohaselt ei lähtu Püha Vaim mitte Isast, vaid Isast ja Pojast. Esmakordselt oli see ametlikult kasutusele võetud aastal 589 Toledos ning hiljem sai valdavaks Läänegoodi ja Frangi Kuningriikides. Mitmed vagad ja jumalakartlikud paavstid seisid ketserlusele vastu, kuid lõpuks saavutas ketserlus ilmaliku võimu survel võidu. Paavstide võimuiha ja ketserlusse kaldumine viisid Rooma Kohaliku Kiriku väljalangemiseni üheainsast pühast Kogulikust ja Apostlikust Kirikust, 1054. aasta nn. Suur kirikulõhe oligi selle kurva loo loogiliseks lõpuks. Allesjäänud Kirikut hakati nimetama Õigeusu Kirikuks. Lääne-Euroopas langesid viimastena paavstide saagiks (normanni vallutuste tagajärjel) õigeusklikud Inglismaa ja Lõuna-Itaalia alad, mis ennem allusid Konstantinoopolile.

Niisiis, juba 11. sajandi keskpaigast ei kuulunud valdav enamus lääne-eurooplasi Issanda loodud Kirikusse. Aja jooksul tekkis seal lisaks filioque-le teisigi ketserlikke dogmasid ning kõiksugu rikkumisi, millest võiks nimetada valeõpetusi puhastustulest ja Neitsi Maarja patuta eostamisest, indulgentsidega kauplemist, barbaarseid vallutusretki õigeusu riikidesse ning ka vaimulike kohustuslikku tsölibaati. Selle ketserluse kulminatsiooniks oli paavsti kuulutamine usuküsimustes eksimatuks 1870. aastal. Sisuliselt oli tegemist Jumala asendamisega paavstist inimiidoliga. Kas mitte sellepärast ei ole püha õiglase Kroonlinna Joanni [+1908] sõnul rooma katoliiklus hullem kui paganlus ise?!

Protestandid tegid hea alguse, kuna tahtsid kõrvale heita kõik Rooma valeõpetused ning naasta Apostliku usu juurde. Kahjuks aga ei tuldud selle peale, et see usk on täitsa olemas Hommikumaa Õigeusu Kirikus, ning hakati ilma Jumala abita ning vaid inimmõistusele tuginedes nö. jalgratast leiutama. Tulemusena heideti kõrvale palju õigeid asju, mis kuuluvad Apostliku Kiriku juurde - seitsmest Sakramendist jäeti alles enamasti vaid kaks, ei peetud vajalikuks pöörduda palvetega püha Jumalasünnitaja ja pühakute poole, ei austatud pühapilte. Samas on alles jäetud ketserlik filioque, nägin seda isiklikult ühes soome luterlikus palveraamatus, kus Nikaia-Konstantinoopoli Usutunnistus oli sellisel ärasolgitud kujul kirjas. Kuna ka vaimulikuks pühitsemise Sakramenti protestantlikes kogudustes pole, siis puudub nendes ka vaimulikkond. Meie päevil jõudis kätte naissoost kirikuõpetajate ning pervertide laulatamise aeg. Taunitav on ka paljude protestantide judaismi- ja Iisraeli-lembus, mille vastu kõlagu püha Johannes Kuldsuu sõnad: "Mitte üksnes sünagoog, vaid ka judaistide hinged on elupaigaks deemonitele".

Ka meie Hommikumaa Õigeusu Kiriku tänapäevane olukord ei ole kiita. Issandast ja Ristiusust taganemine on jõudnud ka meile. Enamus nn. ametliku Õigeusu esindajaid orjab judaistide ja vabamüürlaste antikristlikku uut maailmakorda. Vabamüürlaste algatatud oikumeeniline liikumine sammub hoogsalt uue maailmakorra ühtse "kiriku" suunas, kus Apostlikust Õigeusust peale ketserluste, paganluse erinevate vormide ja valeõpetustega segamist ei jää enam miskit alles. Juba on kahjuks olemas ka pervertidest "õigeusu" piiskopid ja preestrid. Koostöökski antikristusega on vajalik kogemus olemas - 1927. aastal punase elaja teenistuse astunud ning 1943. aastal Stalini käsul rünnakule asunud nõukogude kirikust on saanud Venemaad (1917. aastast tänaseni) okupeeriva judaistliku kliki ideoloogiline käepikendus, mis tänapäeval on muuseas ka hiiglaslik äriimpeerium. Mõistagi ei teeni see mitte Jumalat, vaid orjab mammonat. Muide, antud organisatsioon ehib end võõraste sulgedega - mingit õigust nimetada end Moskva Patriarhaadiks ja Vene Õigeusu Kirikuks sellel pole. Tasub mainida ka asjaolu, et 1920ndail õigeuslikke uuele kalendrile üle minema vägisi sundinud piiskopite seas oli vabamüürlasi nagu nt. Konstantinoopoli patriarh Meletios IV (Metaxakis) ja Rumeenia patriarh Miron (Cristea). Kahjuks ka Soomes ja Eestis viidi läbi selline kalendrireform, kusjuures inimestele suruti peale isegi vale paasakalender, mille järgi teatud aastatel 1. Ülestõusmispüha saabub varem kui judaistlik Pesach. Selline olukord on 1. Oikumeenilise Kirikogu otsuste seisukohalt lubamatu ning käib sama Kirikukogu poolt hukkamõistetud ketserluse alla.

1920ndaist saadik on olukord selline, et enamus õigeusklikke traditsionaliste on koondunud omaette struktuuridesse, mis ei ole kommunioonis nn. Maailma Õigeusuga (WO - World Orthodoxy). Mainiksin Vene Õigeusu Kirikut Välismaal, Katakombikirikut punaste anastatud Venemaal ning vana kalendri liikumist Kreekas, Rumeenias ja Bulgaarias. Kommuniooni katkestamine apostaatilise WO-ga on igati õigustatud, kuid siin on oht kalduda äärmustesse ning hakata oma väikest ultra-traditsionalistlikku grupikest ainuõigeks pidama, tembeldades kõiki teisi ketseriteks ja skismaatikuteks. Heaks näiteks on erinev suhtumine WO lihtusklikesse. On olemas kuninglik tee (royal path), mille pooldajad ei laienda apostaatilisse piiskopkonda negatiivset suhtumist kogu kirikurahvale ega kiirusta tervet WO-d viimse reavaimulikuni ja -usklikuni Jumala armust ning toimivatest Sakramentidest ilmajäänuks kuulutama. Äärmuslased aga tembeldavad kunigliku tee pooldajaid sellise leplikkuse eest usust taganejaiks, jagunedes seejuures erinevaisse omavahel kraaklevaisse gruppidesse, mis on lõpptulemusena veeks apostaatide veskile. Ei saa ka välistada, et mõne grupi puhul on tegemist julgeolekuorganite loodud trustiga.

Vene Õigeusu Kiriku Välismaal vastu on viimasel aastakümnel üht-teist korraldatud. Kõigepealt toimus 2001. aastal kirikulõhe, mille tagajärjel palju tublisid vaimulike ja usklikke sattus väljaspool Kirikut asuvaisse ultrakonservatiivseisse struktuuridesse. Tõenäoliselt oli siin mängus KGB-FSB käsi selleks, et VÕKV-d nõrgestada ja ette valmistuda 2007. aastaks, mil Kirik sai tõsise löögi, kui enamus vaimulikkonnast ja suur osa usklikke läksid suure hurraaga punase Moskva rüppe. Viimase sündmuse puhul oli Kremli käsi juba selgelt nähtav.

Kõigest hoolimata on VÕKV siiamaani alles ning kommunioonis Kreeka Vana Kalendri Õigeusu Kiriku Vastuseisjate Sinodiga, Rumeenia ja Bulgaaria Vana Kalendri Õigeusu Kirikutega ning koduarestis viibiva kanoonilise Jeruusalemma patriarhi Irineosega.

Hoolimata oma negatiivsest suhtumisest ketserlustesse ja valeõpetustesse ei vihka ma nendega seotud inimesi, seega oleks palve mitte võtta kirjapandut isiklikult. Ma väga austan bolševismi vastu võidelnud katoliiklastest, luterlastest või isegi paganaist sõjasangareid ning kuigi ei saa ma palvetada nende eest (Kirikusse mittekuuluvate surnute kiriklik mälestamine ei ole lubatud), tean ma, et Issand talitab nendega Oma parima äranägemise järgi, sest Tema juures ei ole kohta ebaõiglusel. Samas pean ma lugu ka elavatest rahvusliku maailmavaatega inimestest, kuigi usuküsimustes ei pruugi me ühiskeelt leida.

Kui kellegile pakkus mu tagasihoidlik tekst huvi, siis soovitan lugeda selliseid autoreid nagu ülempiiskop Averki (Taušev) ja munkpreester Serafim (Rose). Tegemist on 20. sajandi tõeliste vaimuelu hiiglastega. Nende kirjatööd on väga eshatoloogia-kesksed ning igaüks, kes ei soovi osaleda üleilmses apostaasis ega kavatse hakata uue maailmakorra orjaks, leiab sealt palju kasulikku.

Lõpetaks sellise sõnumina, et uue maailmakorra areng metsalise märgi suunas jõuab ühel hetkel sellisesse faasi, kus kurjuse küüsist pääsemiseks saab abi üksnes üheainsast Pühast, Kogulikust ja Apostlikust Kirikust, kuivõrd väikesearvuline see ka poleks. Soovin kõigile metsalise märgist pääsemist ja igavese elu pärimist!