Humanistliku kristluse manifest

Väga veider, et teoloogiadoktorile ja ordineeritud vaimulikule tuleb selgitada kiriku kui organisatsiooni erinevust tänapäevaste organisatsioonidega võrrelduna.
Teatavasti küberneetilises ehk juhtimisteaduslikus mõttes on kirik algusest peale hierarhiline ülalt-alla juhtimisega struktuur. Olemuseselt jõustruktuur nagu nt. sõjavägi või politsei, ainult vaimsel tasemel.
Reformatsioonijärgselt lisandus kesksele ülalt-alla-juhtimisele ka alt-üles-juhtimine. Luterlik kirik ei ole ses mõttes klassikaline kirik, vaid pigem “poolkirik”. Episkopaalsust pehmendab ja tasakaalustab sinodaalsus, mida ilmalikult võib ka demokraatiaks nimetada.
Luterlaste arengulooliselt sisseprogrammeeritud probleemiks on leida õige tasakaal episkopaalse ja sinodaalse vastandpoole vahel; see muutub ajas pidevalt.
J. Lahe Manifest ei aktsepteeri seda (kindlasti teatud määral vaieldavat) tasakaalu, vaid näikse taotlevat “autoritaarse” episkopaalse aspekti täielikku tasalülitamist (võimu ei tohi juhtidel olla!), sest muidu polevat kirikus piisavalt vabadust. Vähe sellest, ka EELK sinodaalne, demokraatlik aspekt ei ole meie humanistidele piisavalt “vaba”, kuna Lahe ja tema mõttekaaslased vastandavad end avalikult ja põhimõtteliselt EELK Kirikukogu otsustele (mis samuti olla ebademokraatlikud?!).
Millist toimivamat küberneetilist mudelit on pakkuda Manifesti-kristlastel EELK-le? Anda kiriku juhtimine, raha ja otsustuste meelevald piiskoppidelt ja Kirikukogult üle vabatmeestest akadeemilistele teoloogidele? Kas nii?
Vähemalt EELK sinodaalsusega võiks Manifesti-seltskond säästlikumalt ümber käia, muidu saetakse demokraatiaoksakest iseenda istumise alt.
Kui aga unistatakse mingist “täisdemokraatlikust” juhtimisskeemist, kust piiskopid oma võimunatukesega sootuks välja visatud, siis ei saa enam rääkida kirikust klassikalises mõistes, nii nagu seda 2000 aastat on mõistetud. Siis asenduks luterlik kirik baptisti-vendluse sarnaseks Eesti Luterlike Koguduste Liiduks. Kas see oleks kaugem eesmärk, mis rahuldaks Manifesti toetajaskonda?
Selle asemel et lihtsalt olla rahulolematu ja nõuda kelleltki võimu äravõtmist, ootaks nn. humanistlikelt kristlastelt mingitki visiooni, kuidas oleks sobilik tulevikus EELK-d juhtida.
Kui A. Riistan teavitas vajadusest isegi (baptistide?) ülidemokraatlikust “mittekirikust” juurida välja autoritaarsust, siis võiks välja isegi pakkuda revolutsioonilise “unisex” küberneetilise juhtimismudeli, mis rahuldaks humaniste kõigis Eestimaa konfessioonides.
Kuna avatud diskussioonist ei paista seni suuremat välja tulevat, siis püüan empaatilisena mõistatada “rahulolematute” võimalikke soove ning saada vähemalt kinnitust, milliseid minu poolt visandatud juhtimismudeleid auväärsed oponendid ekslikena välistaksid ja milliste üle võiksime üheskoos oma mõttetööd jätkata.