#38: Mõistus kutsub taas - Re: Re: Re:

Aga teeme siis selgeks mida taotleme ja ja hakkame selle nimel petitsioonile allkirju koguma!

Arvate et eurost loobumine on kasulik aga EL-i võiksime esialgu ikka jääda? Millist kahju oleme eurole üleminekuga saanud, millist ränka hinda maksnud? Et hinnad poodides ümardati ülespoole ja rahvas maksab kõik selle kinni? Ma arvan et see on siiski tühine võrreldes kokkuhoiuga mida ühisraha Eestile annab. Me asume Euroopas ja globaalselt oleme konkurentsivõimelised ikkagi vaid ühtse majandusruumina kuhu ka Eesti kuulub. Need ei olnud ainult vihatud poliitikud kes EL-i ja euro poolt olid, vaid ka meie keskpank, kommertspangad, enamik majandusteadlasi ja äriinimesi. Kas nad kõik eksivad? Need miljardid (kui õigesti mäletan siis 20% meie iga-aastasest riigieelarvest, tunduvalt rohkem kui ise sinna maksame) mida EL-st saame - nimetagem seda siis toetuseks, abipaketiks, nagu vaid soovite - on kasutud kuna lähevad nagunii vaid mõttetusse asfalti, betooni ja petturite taskusse? Ehk mäletate veel mida pankade pankrotid rahvale tähendavad, Eestis on ju neid olnud küll.

Ma ei ole küll mingi teadlane aga mulle tundub et Eestis on siiski demokraatia, st valime oma esindajad parlamenti kes meie eest otsuseid langetab. Miks peaksime igas asjas rahvahääletuse korraldama, kas te tõesti arvate et rahvas on alati kõige pädevam?

#40: - Re: Re: Re: Re:

Mis mõttes? Kas teile on jäänud arusaamatuks, mida taotletakse? Rahvahääletus on see.

Ausalt öeldes mina isiklikult eelistaksin, et me poleks kunagi astunudki ELisse, kuid see pole tänase päeva teema ega ka see, kas sealt peaks või ei peaks välja astuma. Eesmärk on saada abipakettides osalemine rahvahääletusele. Mis puutub näiteks eurole üleminekusse, siis sellega kaasnesid konkreetsed rahalised kahjud. Üks asi on inflatsioon, teine asi maaletoomise raha jne. Küsimus seisneb hoopis, mis kasu ta meile on toonud või siis peaks tooma. ,,Välisinvesteeringud'', see Reformierakonna stamploosung on puhas demagoogia, mida ei viitsi isegi kommenteerida. Nagu ühelegi ärimehele läheks korda, kas tema miljoneid kutsutakse kroonideks või piilupart Donalditeks. Täiesti arusaamatuks jääb väide, et ühisraha meile mingit kokkuhoidu annab. Mil moel? Kui juba niivõrd julgeid väited esitada, siis paluks ka põhjendusi. Raha aeg-ajalt juurdetrükkimise kulude kadumine pole teab, mis suur majanduslik triumf. Ühisesse majandusruumi kuulumise temaatika on juba, aga läbikäidud ja see ei puutu teemasse jällegi. Mis puutb ELi ja euro pooldajatesse, siis neid reklaamitakse nagunii ebaproportsionaalselt palju ja euroskeptikutest ei ole neid ilmtingimata rohkem. Vali vähemus, vaikne enamus nagu USA presidendivalimiste tulemust kunagi kommenteeriti. ,,Kas nad kõik eksivad'' on retooriline küsimus, seega ma küsin vastu: kas neil samadel euroföderalistidel, kes peaksid meid kriisist välja tooma, kuigi ise on meid sohu juhtinud on, siis õigus?

Rääkides konkreetselt eurotoetustest, siis süüvigem rohkem asja sisusse ja vaadakem asja konktekstis. Aastatel 2007-2013 saab Eesti 4,5 miljardit. Eesti osa ühiskassasse on 0,9 miljardit. Seega me saame reaalset toetust kuue aasta jooksul umbes 3,6 miljardit eurot. Ühe aasta kohta teeb see 600 miljonit eurot. Seega see tähendab aastas tegelikult alla kümne protsendi eurorahasid meie eelarves. Kui nüüd siinkohal arvestada seda protsenti ja justnimelt eurotoetuste kasutamist mõttetutesse kohtadesse ja panna ka tähele, et meil puudub ettevõtluse tulumaks (kõigi maksude ema), siis võib tegelikult julgelt väita, et midagi kohutavat ei juhtuks, kui need toetused otsa lõppeksid.

Ja seoses viimasega (ettevõtluse tulumaksuga) mainiksin ka seda, et see on päris jube tegelikult, kuidas lastakse eestlastelt seitse nahka koorida nn. välisinvestoritel ja eestlaste toodetud rikkus, siis maksuvabalt riigist välja viia. Kuigi Reformierakond raiub, et meil on siiski ettevõtluse tulumaks olemas, kuid ainult, siis kui dividendid välja võetakse ja kui ei võeta, siis jääb raha firmadesse reinvesteerimiseks alles, siis see on ju tõest tegelikult kaugel. Nad vist kujutavad ette, et Juhan ja Peeter pannakse sularahaautomaatide juurde raha välja võtma, kartulikottidesse pistma ja siis Tallinkiga Rootsi saatma :D Sest, kui arvestada, et Sewdbanki tütarfirmast (Eestist) emafirmasse (Rootsisse) peaaegu 800 miljoni euro viimine ei kvalifitseerunud raha väla võtmiseks, siis ettevõtluse tulumaksu kogutaksegi nagu näha kartulikottide pealt meil. Vot, siis. Tea palju kartulikotid Eestit rikastanud on juba :D

Mida ma tahan öelda kõige sellega on see, et Eesti oleks iseseisvalt ja ilma ELita ning eurotoetusteta võimeline täiesti normaalselt toime tulema ilma mingisuguse krahhita. Oleks vast aeg meelede tuletada ammu unustatud vana IME ehk isemajandava Eesti ideaal. Ma ei viitsi enam kommenteerida väiteid suurest ,,abist'', mida me EList saame, kuna need ei ole adekvaatsed ega oma seost konkreetse teemaga ehk ESMi referendumile viimisega. Seega kui teemas püsida ei suuda, siis vestelge omaette eurosõbrad.

Mis puutub meie ,,demokraatiasse'', siis see ei kannata kriitikat. Annad hääle Juhanile ja see siis antakse sinu eest edasi Peetrile. Erakondade liikmed praktikas erakondade poliitikate loomises ei osale, peale selle, et valitakse samad tuntud näod erakondade etteotsa ja Riigikogu liikmed on kõigest nupulevajutajad, kes soosingu (ja ka korteri ja auto) kaotamise  hirmus ei saa isandate soovi vastu eksida. Seega, kes tegelikult riiki juhivad? Kas meil on ikka rahvas kõrgeim võimukandja nagu seadus ette näeb? Reaalsuses teevad Eesti poliitikat parteide juhtkonnad, kes on selle riigi juhtimise järgi otsustades kergelt mõjutatavad igat sorti lobistide ja ärimeeste poolt ja ükski muu osapool (teadlased, haritlased, rahvas) ei oma siin sõnaõigust. Kord nelja aasta jooksul on rahval ,,õigus'' valida, kas meie riiki koorivad rohelised või sinised. Peale seda pidagu rahvas lõuad ja teenigu edasi. Meie rahva võim on esindusdemokraatia täiustamise läbi lihvitud sama õhukeseks nagu meie riik üldiseltki. Ning arvestades, et meil on ikka väga harva referendumeid, ehk kaks peale iseseivuse taastamist, siis ei ole küsimus -kas peab igas asjas rahvahääletuse korraldama- asjalik ega mingit keskustelu soodustav.

Mina olen selles suhtes täielik demokraat, et ma usun täielikult rahva võimesse eraldada terad sõkaldest. Ma usun, et rahvas teab instinktiivselt, mis talle hea on suurtes küsimustes. Kas Stenbocki maja katus peaks olema kollane või valge või kas pidanuks liituma OECD-ga pole suured küsimused. ESM on suur küsimus. Ja seda mitte ainult suurriikide pankade abistamise põhimõtte pärast, vaid konkreetselt selle hämara ja kahtlase sisu pärast.