Rahvakiri erakondade rahastamise kohta

Ahvide oligarhia ja kaltsakaristokraatia puhul on esindusdemokraatia olnud ustav ja töökindel abivahend. Demagoogia, teise eesti superstaaride ja näilise kindlameelsusega võidavad nad ALATI kindla arvu kohti riigikogus. Uute tulijate ja põhimõtteliste riidekapid raputatakse põhjalikult läbi, lootuses leida kasvõi konditükike, mis puhutakse meedia abil luukereks.

Mida teha? Valimistel on sinu hääl juba ette prügikasti visatud. Streik? Selle peale värdjakari irvitab ja soovitab groteskse parafraseeringu abil nälgival maksumaksjal "torti süüa". Avalik allkiri samas maksab valitsusele sama palju, kui väljaprindi hävitamiseks kasutatava paberihundi elektrikulu.

Kogu see jõhker vaimne brutaalsus ja ohjeldamatu ülbus tekitab jõuetut pimedat raevu. Kuigi olen patrioot ja seaduskuulekas kodanik, ei suuda ma enam oma südames hukka mõista inimesi, kes maarjamaalt vehkat teevad või valimiste puhul annavad vastuhääle kiirelt liikuva tinatüki abil.