AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE

DE CIVITATE: MATI HINT: EESTI RAHVAS JA RIIK ON KÕLBELISE KRIISI TÕTTU SUURES HÄDAOHUS

30.11.2011
Alljärgnev on Eesti ühe silmapaistvaima intellektuaali ja ühiskonnategelase, professor Mati Hindi kõne Eesti Rooma Klubi aastakoosolekul 28. novembril 2011.

Eesti Rooma Klubi ühendab Eesti ühiskonna silmapaistvaid inimesi, kes tunnevad muret Eesti ja maailma käekäigu pärast. Iga Rooma Klubi liige võiks olla ekspert ühiskonna mingile mureprobleemile hinnangu andmisel. Kuid Eesti Rooma Klubi on ühiskonnas vähe näha. Tungivalt on vaja, et Eesti Rooma Klubi sekkuks Eesti ühiskonna probleemidesse ning teeks seda nähtavalt ja tuntavalt. Selleks peaks klubil olema oma väljund, mis taotleks mingis mõttes omaaegse Kultuurinõukogu ühiskondlikku staatust. Seda saavutada on praeguses meediasituatsioonis raske, aga uus juhatus peaks jõuliselt püüdlema selle poole.

Maailm on tõesti hädaohus, aga ka Eesti riik ja eesti rahvas on hädaohus. Me ei tohi vaikida, kui Eesti ametlikus poliitikas toimetatakse plaanipäraselt Eesti riigi ja eesti rahva kokkutõmbamise programmi järgi. Maaelu kaotamine (koguni euronormidele toetudes), koolisüsteemi koondamine (demagoogiliselt kõrgemast õppekvaliteedist kõneldes), sotsiaalse infrastruktuuri ulatuslik likvideerimine toob paratamatult kaasa maaeluvõimaluste allakäigu.

Ja kas linnades ning kogu riigis on asi teisiti? Eesti pangandusest pole tegelike pankade näol kuigi palju järel, tootvad ettevõtted on suures ulatuses välismaalaste kätes ja tootmisest tulenev kasum voolab välismaale.

Nõukogude ajal räägiti kogu aeg demokraatiast – sellest, mida polnud. Meie ajal Eesti Vabariigis, väidetavalt õigusriigis, räägitakse vahetpidamata väärtustest, kuid juba ammu ei nimetata, millised väärtused meil au sees on või peaksid olema. Räägitakse sellest, mida pole. Nimepidi nimetatavatest väärtustest on sageduselt esikohal turumajandus ja homoseksualism.

Et turumajanduse juurde peaks kuuluma ka ausus, sõnapidamine, lepingute heasoovlik täitmine, kohusetundlik töö – seda kuuleb väga harva. Meie riigi taastamise juures olnud 20. Augusti Klubi liige Ants Veetõusme on hiljuti kirjutanud: “Ja kahjuks on viimaste aastate poliitika suunatud selle poole, et aus tõsine töö pole enam auasi, auasi on omada kohta rikaste edetabelis.” (“Mitme tule vahel”, lk 597). Tõde ei tõuse mitte alati ja vale vajub veel harvemini. Selliseks olukorraks on kujundatud vastav atmosfäär.

Kuidas saakski vale vajuda ja tõde tõusta, kui möödunud aasta detsembris esitas toonane kaitseminister, praegune haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo doktriini, mille kohaselt rahvusel on oma rahvuslikes müütides, ajalugu kaasa arvatud, õigus ka valedele või vähemalt poolvaledele? Eesti avalikkuses puhkes selle järel terav diskussioon, milles sõna võtsid nii Aaviksoo doktriini eitajad (valdav enamus) kui ka vähesed toetajad. Haridus- ja teadusminister ei vabandanud oma sõnu välja ebatäpse sõnastusega või järelemõtlematusena, vaid arendas oma valede õigustamise doktriini edasi. Rooma Klubi peaks olema autoriteet, kes niisugustel puhkudel korraldab oma arutelu ja võtab eetilise seisukoha.

Novembrikuu teisel nädalal oli Eesti Rahvusringhäälingu varahommikustes uudistes ühel päeval esikohal Konjunktuuriinstituudi juhtivteaduri Leev Kuumi teaduslik seisukoht: mida rohkem töötuid eestlasi Eestist lahkub, seda parem, seda suurem kergendus riigile. Uudist peeti väga tähtsaks: diktor rõhutas, et teadlane ütles nii ja nii. Siiski tajuti juhtivteaduri arvamust sedavõrd jõhkrana, et järgnevates uudissaadetes seda ei korratud. Kuid see ei muuda asja: just niisuguste teaduslike seisukohtadega Eesti majandust ja kaudselt ka Eesti riiki valitsetakse. Leev Kuum ei ole nähtavasti küsinud, kelle jaoks on see riik, kui need, kes selle riigi taastamisest on osa võtnud, peavad nüüd lahkuma.

Kõnekas on ka fakt, et 26. novembri Eesti Päevalehes teeb toimetaja Priit Simson kaheleheküljelise intervjuu Leev Kuumiga, aga see kurjakuulutav teaduslik seisukoht pole Simsonile meenunud.

Need on ainult tüüpilised üksiknäited.

Olukorras, kus suur osa Eesti elanikkonnast ja pealekasvavast nooremast põlvkonnast ei tunne tugevat emotsionaalset sidet Eesti riigi, eesti keele ja eesti kultuuriga, on poliitikute mis tahes vale ja mis tahes viisil väljendatud hoolimatus oma rahva, eesti keele ja kultuuri vastu lähedal riigireetmisele, sest likvideerimise sarnane poliitkäitumine ei ole kavandatudki jätkusuutlikuna.

Eesti Rooma Klubi aukohus on olla eetiliseks ja intellektuaalseks vastukaaluks poliit- ja majandusmängurlusele.