AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE

Tallinna TV lasi esmaspäeval eetrisse intervjuu, mille Andres Raid tegi peaminister Andrus Ansipi (Reformierakond) tagasiastumist toetava petitsiooni ühe algataja Alar Sudakiga. Praeguseks on see petitsioon kogunud juba 640 toetajat. (Märkus: see intervjuu on toodud siin lihtsalt tausta avamiseks ega tähenda seda, et mina sooviksin Ansipi tagasiastumist.)

Raid: Kust võtate te volitused või mingisuguse tahtmise või pädevuse üldse kedagi kritiseerida, et te sellise petitsiooni olete alustanud?

Sudak: See küsimus kõlaks nii nagu Andrus Ansipi suust ja ma kujutan ette, et täpselt sama küsimuse ta esitab. Tuletan meelde, et võim kuulub meil ju rahvale. Ma ei ole kogu rahvas, aga ma olen rahva esindaja. Nii et, kui nii võtta, siis võtsin selle volituse endale põhiseaduse järgi.

Raid: Mida teil valitsevale koalitsioonile siis ette on heita?

Sudak: Kui hakata kõiki punkte ette lugema, siis petitsioonis on need punktid kirjas ja soovitan kõigil ka lugeda – petitsioon.com leiate kogu teksti ülesse.

Raid: Põhiasjalikult on siiski seal üles kirjutatud need lubadused, mida ei ole valitsevad parteid – mitte ainult valitsevad, vaid läbi ajaloo üleüldse igasugused muudki parteid – valijate ees täitnud.

Sudak: Andres, sa panid teemast mööda juu!

Raid: Mhh?

Sudak: Kas sa oled petitsiooni üldse lugenud?

Raid: Jaa!

Sudak: Konkreetselt ma selles petitsioonis keskendusin meie peamisele võimuparteile ehk Reformile ehk Andrus Ansipile ja hakkasin peale aastast 1999, mil lubati 9000 krooni keskmist palka, ja 2000 öeldi: see pole võimalik. Ja täpselt selle sama mudeli järgi – kõigepealt midagi lubada ja siis aasta hiljem tagasi võtta – on Reform lubanud kõikidel valimistel aastast 1999.

Raid: No aga on ju terve rida objektiivseid põhjuseid, mis puhul või mis tingivad selle, et neid lubadusi lihtsalt ei ole võimalik täita.

Sudak: Objektiivne põhjus on lihtne. Objektiivne põhjus on meil Reformierakonna tagatoa võhiklikkus. Kui nad näiteks lubasid aastal 2007 Riigikogu valimistel kõikidele kirikutele 100 miljonit krooni ja pool aastat hiljem või ütleme aasta hiljem, aga pool aastat enne majanduskriisi algust ütlevad, et see pole võimalik, siis nad teadsid seda juba sel hetkel kui nad andsid lubaduse.

Teine moment on see, et Andrus Ansip on tõesti võhik. Seda näitab kasvõi see, et kui ta 14. septembril 2011 teatas, et euro ei ole kriisis, eurotsoon ei ole kriisis, kriisis on lihtsalt mõned liikmesriigid, ja kaks nädalat hiljem selgus, et päästefondi suurust on vaja tõsta neljasajalt miljardilt eurolt kahele triljonile, siis siit tuleb välja, et Andrus Ansip tähendab lihtsalt ei võta arvesse ekspertide arvamusi. Ta on kaaluta olekus.

Ta on kaaluta olekus vaimses plaanis, kuid kahjuks ta valitseb kahe, ta valitseb meil kahepeale ka majanduslik-poliitilisel maastikul, ning selleks, et osundada nendele vigadele, nendele sigadustele, nendele lollustele, sest... miks on Reform võimul? Valijad on poliitikast juba niivõrd eemaldunud, et nad ei pane tähele valimislubadusi, sest nad ei usu neid. Nad ei vali erakonda valimistel mitte selle järgi, kes nende huvisid kõige paremini esindaks, vaid määravaks saavad kaks asja. Kõigepealt, et liider oleks liider, ja teiseks, et tema erakonnas valitseks kodurahu. Need tingimused on Reformis täidetud.

Kuid see, millega Reform tegelikult on hakkama saanud, sellele ühiskond ja valijad lihtsalt ei pööra tähelepanu. Petitsioon ongi mõeldud selleks, et inimesed loeksid, millega siis on Reform tegelikult hakkama saanud selle viimase kaheteistkümne aasta jooksul.

Raid: No aga meil on võimul siiski mitte üksi Reformierakond, vaid on valitsuskoalitsioon, kuhu kuulub ka üks teine partei.

Sudak: Meil ei ole kahjuks võimul koalitsioon. Meil on kahjuks võimul peremees ja puudel. Sest kui Jürgen Ligi, kelle mürgised märkused on pidevalt käinud IRL-iga kaasas – kasvõi näiteks see kui siin vähem kui nädal aega tagasi tehti terve suurem koosolek, et siis arutada tasuta kõrghariduse probleemi, osundada IRL-ile, et see pole võimalik. Kui üks koalitsioonipartner laseb põhja teise koalitsioonipartneri valimislubadusi, siis pole see mitte kahe poliitilise partneri suhe, vaid on peremehe ja puudli suhe.

Raid: No senine jutt tundub pigem küll sellise üsnagi tugeva kriitikana. On teil ka mingisugune endal positiivne programm, selles mõttes, et mida teha, kuidas sellest kõigest välja tulla?

Sudak: Positiivne programm on täiesti olemas. Positiivne programm seisneb selles, et Eestis peaks tulema poliitilisele maastikule uus poliitiline jõud, täiesti uue mudeli kohaselt.

Raid: Milline see mudel peaks olema?

Sudak: See mudel oleks, ühesõnaga, hästi lühidalt öeldes selline, et ei tekiks mitte uus seltskond, kes tahab saada võimule ja siis värbab endale tuhat liiget, lähevad uuesti võimule ja teevad täpselt sedasama mida on teinud nende eelkäijad Eesti poliitilisel maastikul, vaid moodustuks erakond, mis põhineks koostööl kolmanda sektori ja kodanikuühiskonnaga, kus kodanikuühiskonna esindajad on selles erakonnas, moodustavad erakonna juhtorganid ja seega nad määravad valitsusprogrammi ja hoiavad kontrolli all seda, et valimislubadustega ei tehtaks mitte mustkunsti, et näed – valimistel oli üks, aga elu on teine – vaid hoolitseksid selle eest, et nende tahet viiakse ellu, ja kui nad on ühiskonna esindajad.

Raid: Kas te sellist parteid praegu meie poliitilisel maastikul ei näe, kes selle teie poolt seatud tingimuste ja nõuetega hakkama saaksid?

Sudak: Kahjuks ei näe. See peab olema täiesti uus poliitiline jõud ja seetõttu tegimegi petitsioonis ettepaneku Indrek Tarandile.