AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE

Alustan pisut "kaugemast nurgast", alustan ideoloogiast. On paratamatus, et Reformierakond on tänaseks kahjuks ainus erakond, kellel on ideoloogia! Ei midagi lihtsamat kui võrrelda teisi ja ref.-i, kaaluda ka seda, mida igaüks neist enda olemasoluks ja endale sobivaks ideoloogiaks peab. Ja järeldus tuleb sellest ka kenasti välja. Iga Eestis registreeritud (välja arvatud paar (hetkel vist vaid üks?)erandit!)erakonna juhatuses on mõni endine- KOMMUNIST! Kas sellest saame midagi järeldada? Ei saa, sest me ei luba ega lepi selle teadmisega, et likvideerunud EKP omab siiski arhiivisügavuses nende iga liikme avaldust (kandidaadiks 6 kuud!) ja selle büroo poolset kinnitust.... Kas sellega võiks pidada neid juhatusi siis mingi % määra võrra KOMMUNISTLIKEKS? Nii ja naa. Reformierakond leidis selle kesktee- kõik on lubatud, mis elu paremaks teeb- liberalism.... Ja selle puhul ei toimi need algatuslikud mehhanismid, millega seltskond ka kõigile ja kõikke paremat soovides, soovivad midagi või kedagi vahetada. Seega, vahet ei ole mitte peaministri nimes vaid süsteemis, mis hetkel end ise hästi ja hoolega- õgib! Sööb juba oma enda sõnu, lubadusi ja ideoloogilist baasi. Kui teha rahvasurvega vahetus, muutub vaid nähtav kasvuosa, juured ja eludoonorlikud idud saavad vaid uut hoogu ja tulemus oleks hullem kui senise "lammutuseelne" periood. Ma ei puuduta isikuid vaid seda meetodit, mis ei saa vajalikku "nakkust" kuna puuduvad alternatiivsed ja innovaatilised uue ja parema väljavaated. Ma tahan kirjutada siia veel ühe väikese tähelepaneku, paraku ei loo see nooremale põlvkonnale võrdlusmomenti kuid loodan, et vanemad, need, kes selle on kord juba ise üle elanud, selgitavad edaspidi noorematele. Nimelt käib elu ja oluliste muutustega kaasas alati ka üks ja sama küsimus:"Aga mida mina (kodanik näiteks) sellest saan?"
Eesti Kodanike Komiteede liikumise nn."käigusoleku hoovaks" oli tänaseks ja targalt tagasi vaadates- väike pappkaardike, millele siis registraator kirjutas "vastaja" enese poolt antud nime, vanemate või tema enese sünnikihelkonna - ja kinnitas selle oma allkirjaga. Kõik! Usk Eesti Vabariiki oligi tagatud! Ja kui nüüd küsida- mida siis saite? Papist tõend suutis rohkem kui kõik see vaht ja vägi kokku, mis rahvuse ja kodanikkonna täna oma enese maast pakku on suuteline saatma... Jah, asi on räbal kui seda ei saa parandada parastuse, pöördumiste ja nõudmiste abil, see peab valmima ikka enne igas end kodanikuks ja rahvuse (loodan, et EESTI rahvuse) esindajaks pidava isiku põues, allpool nahakudet, päris seest. Aga jõudu neile, kes veel ja veelkord on püüdmas. Kas vaid Sinilindu?