Uus perearst Kohilasse

Minul kogemus eaka isaga Mau juures käigust selline (polnud varem neis ruumides käinud, ega arsti näinud): astudes ooteruumi olin hetkeks segaduses, et kas oleme ikka õiges kohas, sest arsti ooteruumi see küll ei meenutanud. Kogu tuba oli väsinud ja räämas, nagu mõni mahajäetud ruum, põrand tundus olevat näinud ainult porist lappi. Kui meie kord kätte jõudis, marssis vihase näoga arst ooteruumi ja kukkus kapiustega paugutama, pärast selgus, et otsis isa patsiendikaarti. Tema ilme oli selline nagu oleksime meie tal kapid segamini ajanud ja nüüd tema ei leia sealt midagi. Pärast mõtlesin veel, et kedagi seal ruumis ju ei olnud, kapid lukus ei käinud, oleksin võinud oodates patsientide haiguslugusid lugeda ja ehk mõne kaasagi võtta. Veelgi hämmastunum olin siis kui kabinetti pääsesime, seal täpselt sama olukord, mustus lausa karjus vastu. Laual virnade kaupa patsientide kaarte, jne... Olin täielikus šokis, et kuidas on tänapäeval selline asi üldse võimalik. Sellest kuidas patsiendiga suheldi ei hakka kirjutama, sest seda on siin eespool juba piisavalt täpselt tehtud. Selline asi ka veel, et selleks et vanainimene saaks oma ravimite retsepte pikendada, peab ta ravimite karbid kaasa võtma.